Käesoleva, 2005. aasta Grosside-Krosside kokkutulek toimus 6.augustil 2005.a. Karksi-Nuias, Lillis ja Lotusel.
Kokkutuleku avamine toimus uues Karksi valla kultuurikeskuses, mille akendest avaneb suurepärane vaade Karksi ürgorule ja August Kitzbergi kujule ürgoru serval.
Heino Riso kõneles Lotuse talust, kuhu Mulgimaa suure Odra talu peretütar Elts Gross läks mehele taluperemehele Johann Risole.
Ruth Tammeorg kõneles kokkutuleku kutsest, millel on pilt Lotuse talu õuest 71 aastat tagasi, 1934. aasta suvest. Pildil on väike heledapäine poisike – Heino Riso oma isa, Juhan Riso, Lotuse talu peremehe käekõrval. Juhan Riso on Elts Gross-Riso ja Johann Riso esimene laps, talu pärija.
Pildil on ka talu uhkus – lehmad, kellest üks, Õie, andis 4000 kg piima aastas, mis tolle aja kohta on väga suur toodang ja uhke väljanägemisega, roos rinnas, karjapoiss.
Pildil tagapool on kaks samasuguse kleidiga naist – teenija ja taluperenaine Ida-Kristiine Riso. Juhan ja Ida olid viimased Lotuse talu peremees ja perenaine, Ruthile ja teistele viiele lapselapsele papa ja mamma. Et samast riidest kleit nii perenaisel kui teenijal oli, ei olnud mitte tavaline, vaid näitab, et teenijatest peeti Lotusel lugu, alati söödi ühes lauas ja on tõenäoline, et teenijatest lugupidamine päästis pererahva ka Siberi-teest.
Mis on Lotusel praegu – talumajast on püsti sein ja aken, maja enam ei ole. Kahara võraga tamm on 71 aastaga kasvanud palju võimsamaks, ümbert kinni saab võtta vaid mitmekesi.
Tamm on eriline tamm – väikese puu võttis kaasa Elts Gross, kui ta läks isakodust Odralt Lotusele mehele. Lotuse tamm on sama vana kui Odra tallu viiva allee tammed.
Lotuse õues on praegu alles õunapuud ja vaarikapõõsad, samuti kasvab seal sirel, enelas, käoking ning taevatäht. Nõukogude ajal istutas metskond Lotusele kuuseistikud. Praegusel ajal ümbritsevad Lotuse õue ilusad noored nii 12- meetrised kuused.
On öeldud targemate inimeste poolt, et Lotusel on olnud tugev liivlaste asuala, kus on olnud palju rahvast, kus on lauldud ja tantsitud. Me ei tea, mis on Lotusel 70 aasta pärast, kuigi põnev oleks seda praegu teada küll, kuid kes teab, võib olla on siis uuesti seal koht, kuhu rahvas tuleb kokku, et olla rõõmsad. On öeldud ka, et Lotuse on jõukoht.
Kokkutuleku kavas oli lillede viimine Helju Mägi ja Elts Gross-Riso ja Johann Riso hauale Nuia kalmistul, et tänada Helju Mägit kui suguvõsa kokkutulekute üht peaorganisaatorit ning Elts Gross-Riso ja Johann Riso kui oma esivanemaid.
Karksi-Nuiast sõitsime koos Lilli, kus soovijad said proovida vabas õhus treenimisvõimalust nimega grossing, mida pakkusid grossingu leiutajad Tiina ja Jaak Gross.
Lilli rahvamaja õues toimuva hernesupi söömise katkestas vihm. Ilma ette tellida ei saa; kohalike perenaiste poolt valmistatud supp ise sai aga suure kiituse osaliseks.
Kavas oli ka ühine matk piki laudteed Teringe rabas sihiga jõuda välja Eesti poolt soo- ja metsa taga olevasse Lotuse tallu, mis kaardilt vaadatuna sopistub täiesti Lätimaa sisse, nii et talu piir on ühtlasi ka Eesti-Läti riigipiir. Lotuse on vana talukoht, mille legendi järgi omal ajal Naukšeni mõisnik Polli mõisnikule kaardimängus kaotas.
Vahepeal läks vihm õige tugevaks ja matk Lotusele näis juba teostamatu. Kasutades väikest vihmavahet tegime arutelu selle kohta, kuidas oleks parem järgmisi kokkutulekuid korraldada ning leppisime kokku, et järgmine suguvõsa kokkutulek toimub 2006.aasta juulikuus Alatskivil, sest Alatskivi ja Kavastu kanti on mitmed Grossi suguvõsa liikmed talusid ostnud või mehele läinud, nende seas ka Elts Grossi õed Leena ja Hella.
Kui järgmine kokkutulek oli paika saanud koos soovidega, mida seal teha, eriti võistluste ja aktiivse tegevuse osas, siis toimus osalejate jagunemine laudtee matkajate ja uhkes traktori järelkärus sõitjate vahel. Õnnelikult jõudsid Lotusele mõlemad seltskonnad.
Matkajad said Ruthi pandud siltide järgi teada, kus praeguse metsa alal asusid kunagi rukki-, naeri- ning kapsapõllud, samuti, kus tehti heina ja kust läks vana Põhjasõja-aegne tee Lätist Eestisse. Info põldude ja heinamaade kohta oli pärit Ruthi isalt Lembit- Johannes Risolt, samuti kunagi kõneldud juttudest, osalt pärit enda lapsepõlve aegadest. Info põldude ja heinamaade kohta oli matkajatele väga põnev lugeda, sest see viis kunagise talueluga palju paremini kontakti. Laudtee matka juhtis viimaseid kuid lapseootel Eva-Maria Riso, Andrus Riso abikaasa, mis näitab, et kangeid naisi leidub suguvõsas ka praegu.
Lotusele jõudnud imetlesid Lotuse õue uhkust – võimsat tamme, mille ümber kinni võtta saab vaid mitme mehega. Tammealune plats oli hoolsate korraldajate poolt niidetud, nii nagu ka laudteelt Lotusele viinud metsatee. Lotusel on säilinud vanad õunapuud; vaarikad ja mustsõstrad ootasid meid, et oma vilju pakkuda, uhkelt ja lopsakalt õitsesid vanad taluaia lilled – käokingad.
Tamme all tegime väikese pikniku mee ja sepikuga, mille käigus igaüks tutvustas, kuidas ta on Lotusega seotud ja mida ta teab ja mäletab ise või on kuulnud Lotuse talust. Oleg Gross mäletas hästi seda, et Lotusel oli lahke pererahvas. Ja see on ka tõesti tõsi, sest Lotuse talu viimane perenaine Ida-Kristiine Riso ei saatnud iial Lotuselt kedagi tühja kõhuga minema. Ainsaks erandiks olid ametnikud, kes tulid nõukogude ajal Lotusele nõudma, miks pole veel kõik kolhoosi normid ära antud.
Lotusele jõudsid laudteed pidi välja:
Eva-Maria Riso, Ruth Tammeorg, Kai Lindoja, Anne Lindoja, Kersti Sults, Avo Sults, Kevin Sults, Andre-Alexander Sults, Ahto Orle, Johannes Jüriado, Meelis Mitt, Oleg Gross, Heiti Gross, Heiki Ojamets, Margus Kross (15 inimest).
Peaaegu muistse transpordivahendiga, heintega vooderdatud sõidukis- kõrges traktorikärus, jõudsid metsateed pidi kohale Luule Sults; Katrin Riso, Märt Riso, Helgi Riso, Heino Riso, Venda Mitt, Inkeri Liikane, Hilja Mällo, Leo Sults. Juhtis veokit aga Andrus Riso (10 inimest kokku)
Kokku 25 vaprat jõudsid läbi vihma ja jaheda ilma Lotusele välja, nende seas kõige eakam oli Venda Mitt (sünniaasta 1927!) ja kõige noorem Andre-Alexander Sults (sünniaasta 2003).
Lõpetasime oma viibimise Lotusel tamme all ühises ringis, tunnetades, et oleme üks pere, meil on ühised juured ning me oleme üksteisele toeks. Tänasime ka Lotuse talu kohavaimusid, kes on läbi aegade Lotuse kohta hoidnud ja kaitsnud..
Oleme õnnelikud, et meie suguvõsal on selline koht, kus saab tunnetada aegade sidet, leida jõudu ja energiat, et minna edasi. Ja kes teab, võib olla saabki Lotusest uuesti rahva kooskäimise koht, kus tuntakse rõõmu üksteisest ning olnud aegadest, ollakse rõõmsad ja õnnelikud – see võiks olla küll suurepärane tulevik ühe väärt koha jaoks!
Kokku osales kokkutulekul 65 inimest.