Joosti talu ajalugu ja inimesed
Penuja lähedal Saate külas asus Joosti talu. Penuja-Lilli teelt vaadates jäi talu nn. Joosti metsa taha. Teisele poole teed jäi Kerase talu, mis on siiani alles (talu peahoone on mulgi talu väärikas esindaja).
Joosti talu põlised omanikud olid Jostovi nime kandev perekond (nimepanemisel lähtuti ilmselt talu nimest). Jostovid olid astunud millalgi vene-õigeusu kiriku rüppe ning selle perekonna hauad asuvad siinsamas Penuja kalmistul. 1858. aastal enne Grosside talu ostmist olid peremeesteks vaheldumisi perepojad Jaak ja Mert Josto (nimepanekul ka Jostow, olid õigeusklikud) ja talu nimi Johsti. Grossid asusid tallu 1860. aastate lõpus. Talu ost sai teoks 1868 aastal ning ostuhinnaks määrati 5900 rubla. Jaak Gross (Jaak ja Els Grossi vanim poeg) oma naise Tiinaga (sünd. Unt) said talu omanikeks ning algas suur töö talu arendamiseks-väljaostmiseks. Joosti Jaagu perre sündisid järgmised lapsed: Els, Tiina, Hendrik, Johan, Märt, Jaan, Alma, Amalie, Leena.
Peale vana perepea Jaagu surma läksidki peremehe kohustused üle Hendrikule. Kahjuks suri 1919. aasta suvel noor peremees kopsupõletikku. Tekkis küsimus, kes talu pärib. Siin ütles oma lõpliku sõna perenaine Tiina, kes leidis, et Johanist (kes oli vanuselt järgmine meesliini esindaja) pole õiget talu pärijat ning andis talu tütre Alma ja tema mehe Jaan Pärnale. Selline käik oli üsna ebareeglipärane, kuid talu jätkusuutlikkuse seisukohalt küllap üsna õige. Johan oli kogu elu olnud suur seikleja ning toonud abikaasa kaugelt Irkutskist. 1916 aasta paiku Joostile naastes ei osanud abikaasa Irina peaaegu sõnagi eesti keelt, mis kohalikule pererahvale väga võõrastav oli. Teised talu järeltulijate eluteed läksid oma rada ning ikka talust kaugemale. Üks poegadest, Jaan Gross (s. 1884 a.) elas Tallinnas ja oli üsna edukas ärimees. Temal olid lapsed Romuald ja Eleanor. Sõja jalust 1944. aastal põgeneti Eestist. Üks noorematest poegadest Märt (s. 1878 a.) läks juba tsaariajal Varssavisse. Nõnda jäigi peale Hendriku õnnetut surma talupidamine perekond Pärnadele (kes kahjuks 1941. a. küüditati koos lastega Siberisse).
Taluhoone kirjelduse leiame Villem Grossi (Joosti Grossi pojapoeg) teosest „Enne suurt ilmamuutust“. Leheküljelt 46 loeme järgmist: „Hiiglapikk kahe korstnaga häärber, läänepoolses otsas väikeste värviliste klaasidega veranda; võimas põllukivist laudahoone koos hobusetalliga; madal, kogu esikülge enda alla võtva lahtise rõduga ait saarepuude vilus; otsapidi nõlvakusse kaevunud küün; saun linaleo tiigi kaldal; künka taga alatare katus oma tumepunase korstnapitsiga.“
Talu oli üle 100 hektarit suur (253 vakamaad). 20. saj. alguses oli ligi kakskümmend lüpsilehma, neli hobust ja üks sõidutäkk. Talus elas mitu töölist ja teenijat, pererahvas aga oli ka igapäevaselt töödes osaline.
Talus on peetud omal ajal kooli. Hiljem naabruses asutati Niitsaadu kool, mille koolmeistriks oli mõnda aega August Kitzbergi vend Jaan. Joosti talu peremees Jaak Gross varustas kooli söögi ja küttega. Omad lapsed õppisid ju samuti Niitsaadul.
Joosti talu hauaplats asub Halliste kalmistul. Hauaplatsil on kaks raudristi. Üks tähistab peremehe-perenaise hauda. Teine Hendrik Gross’i hauda. Plats on ümbritsetud sepistatud raudaiaga.
Koostanud Jaanus Gross 2010