Koostanud Ruth Riso-Tammeorg

Lotuse on piiritalu, Eesti poolt vaadates soode ja metsade tagune talukoht, parem on ligipääs Läti, Naukšeni ja Ruhja poolt.

Lotuse talu sopistub kaardilt vaadatuna Lätimaa sisse, nii et talu piir on ühtlasi Eesti-Läti riigipiir. Lotuse on vana talukoht, mille legendi järgi omal ajal Naukšeni mõisnik Polli mõisnikule kaardimängus kaotas.

On andmeid, et Risu/Riso nime kandvad inimesed elasid Lotusel juba peale Rootsi sõda 1721. aastal.

Lotuse viimase peremehe Johan Riso vanavanaisa oli Polli mõisa tallipoiss, kelle naine oli rootslannast Polli mõisa teenija.

Vanasti oli Lotusel kaks elamise kohta: tare ja saun. Juhan Riso elas oma perega tares, Riso Peeter elas perega saunas. Hiljem läks Riso Peeter elama Venekülla, kus nad olid naabrid Miti Leena ja Jaaniga. See koht asub Viljandi poolt tulles Saviaru mäe pealt enne Kaali bussipeatust paremale, Oti õunapuust edasi kuni Polli-Õisu teega ristumiseni, nn. Neljateeharu juures.

Lotuse tare oli ehitatud ilma saagi ja naelu kasutamata, kasutati vaid kirvest, samuti olid palgid langetatud ainult kirvega. Tare juurde kuulusid kütmata taretoad, kus magasid noored, vanemad inimesed magasid reheahjuga köetavas tares.

1906. aastal  ehitati tarele ühte otsa, sissepääsust vasakule, elumaja kolme köetava toaga ja teisele poole rehealune koos aganikuga ning sigala.

Talude päriseks ostmise alguses oli Lotuse üks esimesi talusid, mille Polli mõisnik ära müüs, sest ta oli mõisa südamest kaugel. Läti poolt on ligipääs Lotusele alati parem olnud, sest sealpool piiri on kruusane-savine pinnas.

Lähedal on üsna mitu Läti talukohta. Lotuse jaoks olid lähemad Läti naabrid Aluste, kus peetakse praegugi piimakarja ja Piigu (läti k. Pikas). Samuti on Läti-poolsed omaaegsed talukohad Ala-Aluste ja Noore-Aluste. Eesti taludest on loodesuunal naabriks Kogra. Eesti, Lotusest põhja ja kirde pool, soo ja metsa taga on naabriteks Lilli küla rahvas, Teringe, Rauksi, Peebu, Silma ja Nava talud.

Riia ja Valga vaheline raudteelõik kulges läbi Läti läbides Ruhja ja Naukšeni. Piksari raudteejaam oli Lotusele nii lähedal, et sealne rongihääl kostis tallu ära. Piksarist oli kuulda ka sealse kiriku kella heli. Lotuselt mindi hobusega tihti Piksari jaama rongi vastu, kui sugulased tulid Riiast või mujalt, et pärast peatust Lotusel kuhu tarvis edasi sõita.

Odra talu  peretütar Elts Gross läks mehele Lotuse talu peremehele Juhan Risole.

Neil sündis neli last – Johan, hilisem peremees, kaksikud Ella Riso-Tats, Helju Mägi ja Mati Tatsi ema ja Peeter Riso, kes abielludes võttis naise Leena perekonnanime Animägi ja Leena Riso-Mitt, Helgi-Leili Ebroki, Õilme Miti, Maimu Šarai ja Venda Miti ema.

Johan Riso abiellus 13.04.1930 Helme kandist pärit Ida-Kristiine Kassiga ja neil oli kolm last – Heino Riso, Lembit-Johannes Riso ja Luule-Eha Riso-Sults – nende jaoks on Lotuse kodukoht.

Heino, Lembit ja Luule käisid Lotuselt Lilli Perakülla kooli. Tee läks läbi metsa, kus nii mõnigi kord jälgisid nende teekonda hundid,  silmad hiilgasid pimedas. Talviti oldi koolis internaadis.

Lembit räägib oma ühest talutööst nii: Tare ja rehe põrandaks oli tambitud savi. Vili oli põrandal maas. Et teri kätte saada, käisid kaks hobust oheliku otsas ringiratast, ühe pea oli teise saba taga. Kui hobune tegi sõnnikut, korjati see ära ja see läks sea söödaks. Kui hobune tahtis kusele, tuli mõlemad välja viia. Kolhoosi alguse aastail võeti hobused talult ära ja polnud, kellega kolhoosniku 0,5-lt hektarilt saadud vilja peksta. Oli uuesti vaja kooti, aga talul seda enam ei olnud. Uue koodi tegid Lätist tulnud metsamehed/metsavennad, keda oli 2, üks tegi põllutöid, teine metsa- ja puutöid.

Et Lotuse on raskesti ligipääsetav koht, oli peale sõda Lotusel või ligidal mitmeid sõjapaos olijaid ja metsavendi nii Eesti kui Läti poolt. Metsavennad aitasid üht-teist talus teha, aga neist rääkida ei tohtinud. Äärdu talu perepoeg Voldemar Gross oli üks sõjapaos olijaist, mehi oli ka Läänemaalt ja mujalt.

See oli sakslaste tuleku eel, kui Lotuse talu kolmest hobusest tugevaim võeti Vene sõjaväele, talule jäid järgi vana ja noor hobune. Voldemar kündis vana hobusega põllul. Hobune puhkas algul ühe vao tagant, siis poole vao tagant. Lõpuks jäi seisma, vaatas kodu poole, hirnatas ja suri ära.

Lotuse peretütre Luule sõnutsi oli ta isa, Lotuse peremehe Johan Riso põhimõte olnud “Kui suu kinni oli, seisis selg terve”. Ajad olid keerulised, nõukogude aja algul enne kolhoose olid riiginormid suured, oli puunorm, viljanorm ja lihanorm. Kui norme ära ei viinud, viidi talu loomad normi katteks müüki. Loomi kirjutasid üles nõukogude ametnikud, ühe üleskirjutaja nimi oli Tammsaar, kes lasti metsa vahel maha metsavend Metskapteni poolt. Metsas olid mitmed Lilli küla perepojad, Rauksi talust Kase Ärni ja Eedi, kellega koos oli metsas Madissoni August. August tuli metsast varem välja, läks Haapsallu metsavahiks. Õige varsti pärast seda võeti Rauksi perepojad punkrist kinni.

See oli keeruline aeg, kui metsas ja kodus olid metsavennad ja samal ajal käisid nõukogude volinikud norme nõudmas, metsavendade aitamise eest oli teekord kerge Siberisse.

Mõned volinikud olid mõistlikud mehed. Üks, tark sõjas käinud mees, nägi Lotusel Läti metsavendi, aga ei küsinud neist midagi, küsis vaid viljanormi kohta. Papa, Lotuse Johan küsis vastu – on viia viljanorm ja puunorm, kumma ma ennem pean viima, mõlemat korraga ei saa. Volinik vastas, et eks te ise vaadake.

Lembit ütleb vastuseks küsimusele, et see oli väga pingeline aeg, kuidas te hakkama saite, et ega siis volinikud kogu aeg ei käinud. Suurem probleem oli see, et talutööd olid teha, aga tööjõudu ei olnud.

Luule ütleb, et temale kui lapsele metsavendadest midagi ei räägitud ja tema neist eriti midagi ei tea.

Lotusel elasid lahked ja abivalmis inimesed, sugulaste ja naabritega olid suhted head, külalistele pakuti alati süüa ning talu abilised, teenijatüdrukud sõid pererahvaga ühes lauas.

Lotuse talu viimane perenaine Ida-Kristiine Riso ei saatnud iial Lotuselt kedagi tühja kõhuga minema. Ainsaks erandiks olid ametnikud, kes tulid nõukogude ajal Lotusele nõudma, miks pole veel kõik normid ära antud.

On tõenäoline, et teenijatest lugupidamine päästis pererahva Siberi-teest, sest Lilli küüditaja naine oli Lotusel tüdrukuks olnud.

Vana Juhani naine Elts Gross-Riso oli pärit Nuia ligidalt Odra talust, suurte põldude ja avarusega harjunud. Temal oli metsatalus algul raske ja harjumatu, ta kartis ka. Kui Juhan oli metsatööl või veovooris, siis Elts ronis Lotuse köögis pliidi juures kõrgemal olevasse väiksesse avausse ja kükitas seal ning ootas meest koju.

Lotuse rahvas käis sugulastest eriti läbi Lopa ja Odra rahvaga, sest Lopal elas perenaise Eltsu tädi Els Erg (Els Ergi mees Märt Erg oli Kitzbergi Mogri Märdi prototüüp)  ja Odral tema õed ja kodused; samuti oli tihe läbikäimine Äärdu rahvaga. Tihti olid Lotusel külas Miti Leena ja Tatsi Ella peredega. Lotuse peremees Johan Riso armastas ka väga külas käia, ta käis ise nii Lopale kui teiste sugulaste juurde.

Luule räägib nii:  Äärdu Toona (kasakatar Platonina) ja tema mees Hans Gross lastega rakendasid vahel hobused ette, kui kodus pingeliseks läks, võtsid söögid kaasa ja tulid Lotusele, sest see oli hea koht ja seal oli tore olla. Vahel jõudsid kohale poole kahe ajal öösel. Mamma, Ida-Kristiine Riso ajas siis tütre Luule üles ja ütles: Tõuse üles, külalised tulid! Toona tegi Lotusel pliine ja pelmeene. Nende kodu Äärdul hoidis koduhoidja Matrjona. Varsti sõitsid külalised koju jälle tagasi.

Äärdu talu Lii ja Voldemar Grossi pulmas käisid ka Lotuse talu pererahvas Ida ja Johan Riso.

Lauritooma talu  vanaperenaine Maimu Krünvald, Ella Gross-Koorti  tütar,  on kuulnud palju jutte Lotuse talust, ehkki seal ise käinud ei ole.

Maimu Krünvald kõneles, et Mulgimaalt toodi tüdrukuid Tartumaale taluperenaisteks sellepärast, et nad oskasid teha kõiki talutöid, oskasid teha pastlaid, kududa kangast, teha kõike, mis vaja.

Kolme Lotuse lapse järeltulijad – Ruth, Indrek, Andrus, Avo, Mare ja Maret saavad Lotuset pidada oma lapsepõlvekoduks.

Mis on Lotusel praegu – talumaja enam ei ole.  Kahara võraga tamm on 76 aastaga kasvanud palju võimsamaks, ümbert kinni saab võtta vaid mitmekesi.

Tamm on eriline puu –  väikese puu võttis kaasa Elts Gross, kui ta läks isakodust Odralt Lotusele mehele. Lotuse tamm on sama vana kui Odra tallu viiva allee tammed.

Lotuse õues on praegu alles õunapuud ja vaarikapõõsad, samuti kasvab seal sirel, enelas, käoking ning taevatäht. Nõukogude ajal istutas metskond Lotusele kuuseistikud.  Praegusel ajal ümbritsevad Lotuse õue ilusad noored nii 12- meetrised kuused.

On öeldud targemate inimeste poolt, et Lotusel on olnud tugev liivlaste asuala, kus on olnud palju rahvast, kus on lauldud ja tantsitud. Lembit ütleb, et Lotuse Saarelohu linaligude ligidal on maa seest potikilde välja tulnud, mis seda kinnitab.

On öeldud ka, et Lotuse on jõukoht. Tõsi on, et Lotuse kutsub tagasi ja siia tahetakse tulla.

Papa ja Mamma, Johan ja Ida kolisid Lotuselt ära Lembitu juurde Viljandisse 1973. aasta sügisel mõttega tulla kevadel tagasi. Lotusele jäi alles kõik vajalik.

1974. a. 13. veebruaril Papa suri ja Lotusele päriselt tagasi elama enam ei mindud, käima küll.

Indrekul on plaan viia Lotuse õuele köetav furgoon, kus saab ööd olla.

Praegu kuuluvad Lotusse talu maad Indrek ja Andrus Risole.