2. augustil saime vapustava retke osalisteks ja seda tahamegi nüüd ka teile edasi anda. Päev andis nii päikest kui vihma, aga üldiselt oli see täis üllatusi. Oma reisiseltskonnaga külastasime Grosside-Krossidega seotud talukohti, et meenutada nende talude lugusid, värskendada mälestusi esiisadest ning kaardistada suguvõsaga seotud talude asukohad. See on kindlasti üks tähtis verstapost suguvõsa ajaloo jäädvustamisel, sest nagu selgus, ei ole talukohtade leidmine enam väga lihtne, aga selle eest pakkusid leiud unustamatuid elamusi ja tõid meid kõiki taas juurtele lähemale. Tahame selle looga teid innustada suguvõsaga seotud paikadega tutvuma ning vanemate inimeste mälestusi koguma. Lood ja legendid saavad kohapeal uue tähenduse ning talud ärkavad seepeale justkui uuele elule.

Retkel käisid Enno Kross, Alli Lunter, Jaanus Gross, Andra Gross ja Siim Gross.

Väljasõit toimus Tartust ja Alli saime autole Viljandist. Esimene peatus oli Halliste kalmistul, et vaadata üle mõned hauaplatsid. Samuti külastasime Penuja surnuaeda, mis on väike kuid väga kaunis kalmistu. Sinna ei ole palju sugulasi maetud, kuid kindasti väärib mäletamist Peeter Tima (1847-?), kes abiellus Jaak ja Els Grossi tütre Tiinaga ning kes pidasid Ustimäe talu.

Pidasime Penujal ka väikese pikniku, jäime küll tugeva saju kätte aga sellegipoolest oli isu hea ja meel rõõmus.

Edasi viis meie retk Penujast Saate poole. Läksime otsima Joosti talu ja Niitsaadu koolimaja. Sel päeval ei teadnud keegi meist tegelikult nende täpset asukohta mistõttu alguses sõitsime nagu pimeduses. Tee pealt paistis asustatud talu, kuhu otsustasime minna küsima. Sattusime täpselt õigesse kohta! Tegemist oli Kerase taluga, mille perenaine Aini Hirt mäletas veel vanu talukohti. (Pealegi on Kerase taluga seotud Malingud, kelle peretütred teadaolevalt kahel korral on Grosside noormeestele mehele läinud). Vestlus Ainiga oli väga huvitav ja ta teadis meile palju juhatada. Näiteks juhatas ta kätte nii Joosti talu asukoha kui Niitsaadu kooli. Kummagi hooneid ega isegi mitte varemeid ei ole enam säilinud. Niitsaadu koolimaja asus Joostile mineva tee ääres ja seal õppisid ilmselt kõik Kerase, Joosti, Ööversti, Ustimäe, Vanausse, Ao talude lapsed 1840ndatest kuni 1870ndateni. Aitäh, Aini Hirt!
Kerase talu eest teelt paistab Joosti mets. Joosti talu asus metsa taga.

Edasi sõitsime Öövesti talu suunas, kuhu Kerase ja Joosti talude juurest on minna 3,5 km. Öövesti tähiseks on senini Öövesti jalakas, mis asub taluni viiva tee ääres ja on looduskaitse all. Kuigi teele ei paista midagi, leidsime metsa ja üle pea kasvava rohu seest võimsa talukompleksi varemed. Kõrvalhoonete munakividest seinad on säilinud rinna kõrguseni, osalt isegi katuseni välja. Õue ääristavad elupuud ja puudeallee on võssa kasvanud ent ometi selgelt näha. Leidsime ka kokkuvajunud puumaja, mis võis olla elumaja. Maja taga asus tiik ja kelder. Öövesti kunagisest õunapuuaiast on puid alles veel pragugi, ühelt saime meiegi esivanemate töö vilju maitsta. Öövesti jättis kustumatu mulje kogu hoonete kompleksiga, mis tihedasse metsa oli kasvanud. See tõestab kui suure ja võimsa talu olid esivanemad üles ehitanud. Ööversti talu peremeheks oli Jaak Gross koos naise Els Grossiga (Allik), kelle hauaplatsid on Hallistel tähistatud kui Grosside-Krosside vanim teadaolev matmispaik. Äärdu, Karu, Joosti, Odra talu Grossidest peremehed ja Lopa ning Ustimäe perenaised on sündinud just Ööversti talu lastena.

Võimas munakividest müür on hoone välisseinad. Majas sees kasvavad nüüd suured puud.

Öövesti kõrvalhoone.

Jaanus jalutab Öövesti nõgesepõllul.

Sammaldunud palgid on ilmselt Öövesti elumaja varemed.

 

Kelder Öövesti maja taga. Kelder pole sisse vajunud ning seal võivad käia metsloomad.

 

Öövesti maja taga asus tiik.

Öövestist edasi sõites jõudsime Vanausse talu kohani. Õigemini otsisime Ustimäe talu asupaika, kuid talude mõistatust lahendades jäime jalgu kohalikule seenelisele, kes meile Vanausse kätte näitas. Vanausse talukoha mustsõstrad maitsesid väga hästi. Ustimäe taluase jäi meil seekord paraku nägemata.

Alli ja Jaanus Vanausse alleel.

Vanausse talu varemed.

Edasi liikusime Odra talu otsima. Sinna oli Joosti talus juurest 9 km. Odra on praegu erakätes ja kannab ka täna seda nime, omanik aga ei ole Grossidega-Krossidega suguluses. Sisse me põigata ei julgenud, kuna naabrimees hoiatas väga tigedate koerte eest, kes pidavat ka inimestele kallale tulema. Odra talu juures teeristil on Odra-nimeline bussipeatus.

Odra hooned teelt.

Odra talu allee.

 

Vahepeal põrkasime sisse Karksi Rahumäe kalmistule. Seal asuvad nii Odra talu kui ka Äärdu talu matmisplats. Lisaks leidsime ühe vana raudristi, mis üksikuna rohus seistes teatas, et sinna on maetud Henn Gross daatumitega 20.dets.1824-2.märts 1881(2).

Henn Grossi hauatähis Karksi kalmistul. Kuidas Henn täpselt suguvõsaskeemidel paikneb ei ole veel teada.

 

Kuna Enno Kross on Karu talus lapsepõlve veetnud ja ta teab sinna teed, siis läks Karu talupaiga otsimine libedamalt. Karu talukohani on Saate bussipeatusest otse mööda kruusateed sõites 4,4 km. Maalilises paigas õhtupäikeses paistsid Karu talu varemed juba teele. Ennole andis uut jõudu pihutäis vanaema talu sõstraid.

Karu talu varemed – nii paistavad need teelt.

Enno Kross Karu talu hoones.

Karu talu ait.

Need sõstrad meenutavad Enno Krossile lapsepõlves Karu talus veedetud aegu ja vanaema – Karu talu perenaist Leena Grossi.

Kolm põlve Karu talu varemetel – Siim Gross, Jaanus Gross ja Enno Kross.

See tore päev andis meile kõigile mõtlemisainet ja innustust kauaks ajaks. Hoolimata sellest ei jää see retk tõenäoliselt viimaseks, kuna on veel mitmeid kohti, mis meid ootavad. Äärdu ja Ustimäe – talukohad, mida me ei osanud leida, ning Grosside-Krossidega seotud teised talud nagu Ao, Tõõtsimõisa, Karaski, Lopa.

 

Reisijutu kirjutas Andra Gross.